Lahtisi otsi - neid jäi palju. Jalkamängule ei jõudnud kordagi. Uskuge või ei, aga ma tõesti oleksin tahtnud. See, kui kakskümmend täismeest ennastunustavalt mingit nahkmuna taga ajab, jätab mind üldiselt külmaks. Aga neid vanamehi, kes pidada oma lemmikmeeskonnale kaasa elamas käima, ise parema ülevaate saamiseks pisikest telekat otseülekandega õlal tassides, vot seda oleks ma küll näha tahtnud. Ja mitte ainsagi seebistaari nime ei saand selgeks. Mis sellest, et jalgpalli kõrval järgmine asi, mis enamusele brasiillastest korda läheb, on telenovela. Ja Amasonaze avastamine peab samuti jääma järgmiseks korraks. Nagu euroopalikud ja ilusad lõunaosariigidki. Põhjusi, miks kunagi tagasi minna, on kümneid. Järgmisel korral.
Järgmisel korral sõlmin kinni mõned selle kogemuste kaltsuvaiba lahtised otsad. Mis sellest, et ma tean, et seepeale tekib vaid hulganisti uusi lahtsis otsi, mis viivad välja sinna kusagile, mida praegu ette ei kujuta. Moodustavad uusi senitundmatuid mustreid, mis ladestuvad mu silmade taha kuklapoolele.
See kangas, mis sedakorda kootud sai, tuli kirju ja külluslik. Ning ega eesti koduvaipki - väike vaikne ja roheline - Brasiilia mustritest puutumata ei jäänud. Mähin need mõlemad enesele ümber ning lähen jalutama. Hingan sisse kodu värsket õhku. Kõrvus kumiseb vaikus. Reedeõhtune liiklusummik Ülemistel näib nii vaikne, nii vaikne ja rahulik. Tõsiselt.
Tartu on roheroheline. Vaatan kasepuid ja imestan sama lapseliku õhinaga kui kunagi oma esimest palmi nähes.
Ja pannkoogid maasikamoosiga!
Kõik on ikka vanaviisi, ainult et täiesti teist moodi.
Otsad jäävad lahti
