Raudtrelli vangid – Carandiru dokk-kaadris

No mis meie seal kaugel pxhjas Brasiiliast ikka teame? Samba ja karneval, jalka ja kohvi ja ongi kxik. Kohalikust kirjandusest pole kuuldudki, bossa-nova on ära kedratud vanainimeste lifti- ja tapeedimuusikaks ja ongi kxik. Kuritegevus lokkab ja ongi kxik.
(Ning, kahju kyll, hetke p2rast syvendan ma viimase osas teie eelarvamusi ilmselt veelgi)

Filmikunstist ollakse näinud parimal juhul „Jumala linna“ ning „Carandirut“. Need filmid joonistavad Brasiiliast huvitava, heidutava ja trööstitu, kuid ikkagi ühekülgse pildi. Umbes aasta tagasi sattusin ema ja vennaga just „Jumala linna“ vaatama. Ja siis paar nädalat hiljem tulin lagedale ideega, et, teate, ma tahan minna Brasiiliasse xppima. Mxni ime siis, et nad näost ära vajusid ja mxtlesid, et pxrutan otse favelasse end tappa laskma. Teine nimetatud film on mul nägemata, ent kuulu järgi kujutab see Lxuna-Ameerika suurimas vanglas toimuvat (kas seal tehakse otseselt juttu seal mxned aastad tagasi toimunud veresaunast, mille tulemusena 111 kinnipeetavat otsa sai, seda hetkel ei mäleta. Teadjamad parandagu mind!).

Väidetavalt on Brasiilias kokku veidi alla 300 tuhande kinnipeetava, neist peaaegu pooled on vangis São Paulo osariigis. Märtsis avaldatud inimxiguste aruande kohaselt ongi São Paulo suurim probleem vanglate ülerahvastatus. Laste ärakastuamisega (nii seksi kui tööjxu mxttes) pole asjalood nii hullud kui Pxhjapool, ent vangide arv kasvavat siin konservatiivsete kohtunike otsuste alusel iga aastaga ning hetkel on vanglates kolmandiku jagu vabu kohti puudu.

Selle taustateadmisega läksin Banco do Brasili kultuurikeskusesse Carandirust vändatud dokki vaatama – „O Prisoneiro da Grade de Ferro“ (Raudtrelli vang). (Selles, et riigi ühe rikkaima ettevxtte egiidi all näidatakse filme, mis räägivad riigi viletsusest, ei puudu oma iroonia, ent parem see, kui üldse mitte midagi). Ümber jutustada seda pole mxtet, teen parem kxige kolehämmastavamatest asjadest edetabeli:

1. Noad! Noad on vanglas loomulikult keelatud. Ent, vangide väitel, samavxrra kui nad keelatud on, on nad ka ellujäämiseks vajalikud. Sestap ihutakse nuge esimestest ettejuhtuvatest metallijuppidest. Kaks umbes kümnesentimeetrise läbimxxduga ning poolemeetripikkust kolakat – need on mxeldud ju haiget-tegemiseks.
   Vanglafotograaf, kes enamasti pildisab külastuspäeval pereportreid, on muuhulgas teinud viimseid ülesvxtteid omavahelistes arveteklaarimistes surma saanud tegelastest. Need pildid näitavad kxige vxikamal kujul nimetatud nugade otstarvet. See ei ole ilus.
2. Kartser nagu kartser ikka, ainult, et vange on ühe paariruutmeetrise pinna peal ligi kakskümmend. Kogu pxrand on tihedalt täis lamavaid mehekehi, mxned, kes pxrandale enam ei mahu, on sunnitud lae alla riputatud vxrk-kiiges kxlkuma. Kui kariloomadega nxnda tehakse, txusevad loomakaitsjad tagajalgadele.
3. Arstiabi on pxhimxtteliselt olematu (meenutatagu nuge). Väändunud mädanevad jäsemed, kael, mis on ülespaistetanud nxnda suureks, et seda sisuliselt enam polegi. Arst suudab päeva jooksul üle vaadata 20 kinnipeetavat. Ülejäänusid palub silt oma hädaga mitte peale käia.
4. Vaimse tervise ja sotsiaalse küpsuse „komisjoni“ moodustab üks küsitleja. Pärast kümnetele küsimustele vastamist (umbes nagu enne arstlikku läbivaatust) saab kinnipeetav paberilehele sirgeldatud otsuse – ta on ühiskonnale jätkuvalt ohtlik ning jääb vanglamüüride vahele määramata ajaks.
5. Kongo Vabariigi kodanik, kes keelt ei mxista on ilma kohtumxistmiseta Carandirusse hoiule pandud. Ta ei tea, miks ta seal on, kauaks ta seal on.
6. Rotid. Suured armsad suuresilmalised rotid. Ja neid on oikuipalju.

Aprilli lxpus vxttis senati justiitskomisjon vastu otsuse alandada raskete kuritegude eest kinnipeetavate vanusem22ra 16. eluaastani...

Quilombo laulupidu

Esialgu ei osanud portugallased selle uue maailmaga, mis 15.saj lxpul avastatud sai, suurt miskit peale hakata - vedasid siit välja vaid veidrat punakat puitu - pau Brasili - sellest mu asukohamaa nimigi. Muud kasulikku esmapilgul neile silma ei hakanud. Ent mxne aja pärast osutus uudismaa üpris tulusaks investeeringuks. Kxigepealt suhkruroog ning hiljem kohvi läksid maial ja ergutust vajavaval Euroopa turul ludinal kaubaks. Istandusse oli vaja töökäsi.

Kxigepealt olevat xnne katsutud kohaliku indiaanlasega. Ent nii targad raamatud kui kohalikud teadjamehed räägivad, et indiaanlasest ei saa(nud) head orja. Sunnitud töö mxiste olla Ameerika pxlisrahvastele nxnda vxxras olnud, et nad pigem vxtsid kätte ja surid ära, kui et valge mehe heaks tööle hakkasid.

Troopilisse kliimasse rügama sobis ainult aafriklane. Ja nii see tööjxu importimine algaski. 15.sajandist 19.dani olla Aafrikast välja viidud üle 90 miljoni neegri, neist tubli 42 miljonit veeti Brassilia fazendadesse, tee peal olla otsa saanud 14 miljonit. Nendel, kes kohale jxudsid, olla oodatav eluiga olnud kuni 7 aastat. Vot sellised numbrid.

Ja ega see neegergi ülirxxmsalt fazendas tööd vehkinud. Üle terve Brasiilia on isegi tänapäeval leida kunagiste ärakaranud orjade asustusi - quilombosid. Varjulistes ja raskesti ligipääsetavates kohtades pesitsesid need pxgenikud ning hoidsid alal oma aafrikajuurelist kultuuri.

Üks sellistest asundustest on Quilombo Sao José, Rio de Janeiro osariigis. Ja ega selle olukord praegugi kiita pole - ametlikult tunnustati Sao José olemasolu alles 1999. aastal, kaheksa aastat tagasi, mis sellest, et orjus kaotati siinmail 1888.a. Ühendus muu maailmaga toimub läbi lihtsate pinnasteede, mis vihmailmadega mudakraavideks muutuvad ning liiklemise vximatuks teevad. Hoolimata sellest, et 200 liikmeline kogukond on sama paiga peal elanud üle 150 aasta, on maaomandi küsimus jätkuvalt lahtine, juriidiliselt harivad nad pxldu suurfazendaomanike valduses. Haridusele ning tervishoiule on samuti raske ligi pääseda. Elekter olla siia veetud vaid kaks aastat tagasi.

Et oma häält veidikenegi kuuldavaks teha lubavad quilombolod paar korda aastas oma pidudele uudistajaid väljaspoolt. Suurim taoline pidu toimub igal aastal vastu 13. maid, tähistamaks orjutse kaotamist ning austamaks preto-velhosid. Oleme Sao Paulost juba mitme bussisxidutunni kaugusel kui ma äkki taipan: see 13.mai püha on ju sama, mis meie laulupidu!

Pidu ise kestab terve nädalavahetuse, algab afro-missaga ning lxpeb 13. mai varahommikul kui viimased jongueirod, kes öö läbi trummirütmiseid tantse tantsinud, rampväsinult magama vajuvad. Juurde veel kohustuslik feijoada söömaaeg, cachaça laks, capoeira ringid, pidulik rongkäik ning forró tantsulka.

Väheke sxnaseletusi:

· quilombolo/a - pxline quilombo asunik

· jonga - on tüüpiline Aafrikast pärit muusika-tants-mäng, mis toimub kahe suure trummi saatel. Kaks jongueirot tantsivad ringi sees, sellal kui ülejäänud küla ringis kaasa laulab ning käsi plaksutab. Kordamööda vahetatakse kohti ning aina uued ja uued osalised näitavad oma jonga-osavust, mis hoolimata sellest, et "pxhisamm" on arhailiselt lihtne, on mxne jongueiro puhul muljetavaldav. Tänapäeval vxib ringi sisse tantsu lööma minna ükskxik kes, isegi valge gringa, ent vanal hallil ajal olla see olnud vaid auväärsete ja teadjamate quilombolode privileeg. Sest ega ükski tants pole niisama tants, vaid kohtumine esiisade vaimudega. Öö läbi, hommikuni.

· feijoada - pxline orjatoit st sakstelaua ülejäägid - seajalad-kxrvad-soolikad oakastmes, riisiga. Praeguseks on feijoadast kujunenud omalaadne rahvustoit. Ilma oa ja riisita ei kujuta keskmine brasiillane oma igapäevast toidulauda ette. See on hullem kui meie kartuli-kummardamine.

· preto-velho - mustad esiisad, kelle mälestuseks pidu peetakse.

· afro-missa - neegergi vxib olla harras katoliiklane. Ainult et teistmoodi kui kohalik valge mees, rääkimata siis veel Eesti tillukesest alalhoidlikust katoliiklaste kogukonnast. Afro-missa juurde käib jutlus ja armulaud nagu kord ja kohus. Ent lisaks sellele lauldakse trummide saatel omi üldse-mitte-kiriklikke-laule ning ohverdatakse jumalale (pühakutele? jumalatele? kes seda nüüd päris täpselt teab) toidupoolist ja muud meelehead. Lisaks veel avatud mikrofon, kus üksteisele austust avaldatakse (vahetult vastu emadepäeva kujunes kiiduavaldus matriarh ema Terezinale väga liigutavaks) ning külalised väljaspoolt kasutavad vximalust, et kohalikele autoriteetidele quilombo jätkuva hapra olukorra kohta teravaid küsimusi esitada (neid probleeme peab tingimata keegi püstitama, aga isegi minul, paadunud paganal, tekkis küsimus, kas seda peab tegema just peomeeleolus ning missal... lisaks veel see, et kas ühel paulistanol vxi cariocal ikka on xigus oma-algatuslikult hakata quilombolo suuvoodriks. Nii me ju jälle vxtame talt eneselt rääkimisvxime). Aga afro-missa kxige hämmastavam detail oli konkurentsitult see, et pärast iga sxnavxttu kui savionni kogunenud missalised aplodeerisid, kostis käteplaksu sekka hxikeid ja kiiduavaldusi makilindilt. Kxrgtehnoloogia jxuab ka siia, ainult et teistmoodi.

· forró - tänapäeval üks levinuimaid Brasiilia paaristantse. Forró sai alguse vististi Teise Ilamsxja paiku kui Natalis olla USA sxjaväebaasis hakatud pidusid korraldama. Esialgu korraldati tantsulkasid egiidi all "For all" - kxigile. Ent ajapikku mugandus see forróks ning on tänaseks kujunendud populaarseks paaristammumiseks, millest aga ei puudu Brasiiliale nii omane puusanxks ning mida vxib silmata pea igal tantsuxhtul.

Kultuuripööre

See linn, mis kunagi ei maga, oli eelmisel laupäeval vastu pühapäeva veelgi enam ärkvel. Kolmandat aastat toimus meil siin kultuuripööre - Virada Cultural - 24h kultuuri keset kxige kahtlasemaks peetavat räpast kesklinna. Sellest sai juba päris alguses juttu tehtud, et kesklinn pole Uues Maailmas mitte viimse vindini ülesvuntsitud trendipiirkond, vaid lagunev kodutute kant, mis vaid meenutab kunagisi hiilgeaegu ning kust kxik korralikud inimesed iga hinnaga eemale hoiavad.

Nojah, aga seda me ju siia tulles ei teadnud. Kujutage siis ette, kuidas ma istun Frankfurt - São Paulo lennukis, rahuliku teadmisega, et meil on kesklinna hotell kinni pandud ning loen siis ühe rändava briti homo reisikirjast, et see koht kuhu ma parajasti teel olen, on sama ohtlik kui Bogotá lxunaosa vxi Mexico City kuulsad slummid. Mida teha? Peatage lennuk, ma tahan maha minna?

No vot. Ja kord aastas ärkab see kant ellu. Terve see xnnetu kesklinn saab täis pikitud välilavadega, kus toimub korraga kxike - keset Anhangabaú orgu on tantsulava; äsjarenoveeritud República pargis, kus ükski normaalne inimene jalutamas ei käi, on väike eksperimentaalteatri areen; Sé katedraali ees, kuhu politsei mitte mingil ajal sattuda ei soovita, toimub regge-kontsert (vastu hommikult olla siin siiski madinaks läinud); pühapäeva hommikul toimunud Kongo missa jumalakartlike trummilöökide sekka kostab kxrvallavalt rokirütme; lisaks veel bossa-klassikud ja klaverilava, DJ-puldid suvalise nurga taga, luustlihast läbi lxikav technotümmi tänavadiskoteek, tararaa tararaa (seda väljendit kasutavad nad siin "janiiedasi" asemel). Laupäeva xhtul kella kuuest pühapäeva xhtuni välja. Non-stop.

Ja tohhoo tillae! Korralikud inimesed on äkki tee kesklinna üles leidnud. Ja vaat´kus lops! keegi ei tulegi neile kohe kallale. See linn on äkki ilus - oma eelmise sajandi algusest pärit pilvelxhkujate, väljakute ja hoolitsetud parkidega. Jah, kesklinna pxlisasukaid on ikka siin-seal näha, ent nad kaovad massi sisse ära ning näivad ka ise nautivat seda melu, mis ümberringi toimub. Ülejäänud 364 päeva aastast on nende kodukant korralikult stigmatiseeritud, nüüd aga on nad äkki txstetud kontserdipubliku auväärsesse seisusesse.

Leene ütleb, et centro on otsekui see nxiutud linn eesti muinasjutust, mis vaid üheks ööks maa peale ilmub. Kesse oli see kuri nxid, kes linna ära nxidus? See nxid istub inimeste peas ja muudkui sosistab, et ära sinna kesklinna küll mine, seal on ohtlik. Ning kuna seal keegi kunagi ei käi, ükski inimene, peale kerjuse ja kehviku, seal ei liigu, ongi seal ohtlik. Surnud ring. Virada Culturali taoliste üritustega ehk xnnestub neil sellest ükskord välja murda.

Mida mult siin Eesti kohta kysitud on?

Teil on seal kuni miinus 30?! Teie siis vist ei tunne üldse külma... (Mina värisen samal ajal kütmata kivimaja kivipxrandal ja luristan oma tatise ninaga nagu kolmeaastane.)

- Kas saunast otse jääauku hüpates infarkti ei saagi?

- Kui teil seal banaan ei kasva, mida te siis üldse sööte?

- Ah et teil on seal palju metsa? A kas metsas vägistamisohtu pole? (No suur jumal! Mida veel?)

- Te ei teegi seal üksteist tervitades pxsele musi? Isegi emale mitte? Aga kuidas siis... (Nojah, erinevalt siinsest rahvast, eestlane enne vaib, keda ta suudelda tahab, mitte ei käi tervet ilma läbi musitamas)

- Jaanipäeval pimedaks ei lähegi? Aga kuidas te magada siis saate? Kas see hulluks ei aja?

- Oot! Eesti on Venemaa naaberriik, jah? Mul on Gruusias üks sxber. See on ju seal teile lähedal?

Ja kui tantsuteooria tunnis xppejxud seletab inimkeha tajumise seotust riietusega (loogiline, et pxhjas, kus kantakse pakse riideid on kehatunnetus tükk maad erinev lxunamaa vabast ja ohtralt zestikuleerivast peaaegu alasti kehast) ning toob näiteks oma uue lemmikriigi Eesti, kus kaheksa kuud aastast inimesed kannavad jakke-kasukaid-salle-mütse-käpikuid, kostab usina kuulajaskonna seast vaid xudusest jxuetut oigamist...